Notariaalse müügilepingu tähtsus kinnisvaratehingus

Võtmekohad kokkuvõtlikult

• Notariaalne müügileping on kohustuslik: Eesti seaduste järgi tuleb kinnisvara ostu-müügitehing alati vormistada notariaalselt, vastasel juhul tehing ei kehti.
• Õiguskindlus ja turvalisus: Notariaalne leping tagab tehingu õiguspärasuse ning kaitseb nii ostja kui ka müüja huve, vähendades pettuste ja vaidluste riski.
• Notar kontrollib ja nõustab: Notar kontrollib kinnisvara taustinfot (omandiõigus, hüpoteegid, kitsendused) ning selgitab osapooltele lepingu tagajärgi, tagades, et kõik kokkulepped saavad kirja pandud.
• Ostja ja müüja õigused on kaitstud: Notariaalne müügileping annab ostjale kindluse omandi üleminekus ning müüjale garantii müügiraha laekumises. Vajadusel saab notariaalset lepingut kiiremini täitmisele pöörata (nt kohtutäituri abil).
• Ilma notariaalse lepinguta on riskid suured: Ilma notarita sõlmitud kinnisvaratehing on kehtetu – ostja ei saa endale omandit ja müüja võib jääda rahast ilma, lisaks puudub vaidluste korral ametlik tõendus ja kaitse.

Mis on notariaalne müügileping?

Notariaalne müügileping on kinnisvara ostu-müügileping, mis on sõlmitud notari juures ning notari poolt ametlikult kinnitatud (tõestatud). See tähendab, et kinnisvara (näiteks korteri, maja, krundi) ostja ja müüja lepivad tehingu tingimused kokku ning notar vormistab sellest ametliku õigustoimingu dokumendi. Notar kinnitab allkirjade õigsust ja tehingu sisu vastavust seadusele, andes lepingule seadusliku jõu.

Eestis on notariaalne vorm kohustuslik kinnisasja müügilepingu sõlmimisel. Lihtsalt omavahel kirjaliku lepingu sõlmimine kinnisvara müümiseks ei ole piisav – ilma notari kinnituse ja allkirjata ei saa ostja omandiõigust kinnistusraamatusse kanda. Notariaalne müügileping koosneb tavaliselt ostu-müügilepingu sisust (poolte andmed, objekti kirjeldus, hind, maksetingimused jms) ning notari kinnitustest/allkirjadest. Sageli sisaldab see ka omandi üleandmise akti ning poolte täiendavaid kokkuleppeid, mis on tehingu lahutamatuks osaks.

Notariaalne müügileping erineb tavalisest lepingust ka selle poolest, et notar on seadusjärgne tunnistaja ja kinnitaja. Notari juures sõlmitud lepingule omistatakse suurem tõendusvägi – näiteks kui hiljem peaks tekkima vaidlus, on notariaalne leping vaieldamatuks tõendiks kokkulepitud tingimuste kohta. Lisaks saab notariaalse lepingu sageli vajadusel kohtuta täitmisele pöörata (kui lepingus on vastav klausel), mis tähendab, et kui üks pool kohustusi ei täida (näiteks ostja ei maksa või müüja ei anna vara üle), saab teise poole nõuet sundtäita ilma pika kohtumenetlusega.

Miks on notariaalne müügileping kinnisvaratehingus oluline?

Notariaalse müügilepingu olulisus kinnisvara ostu-müügi tehingus tuleneb nii seaduse nõuetest kui ka praktilisest turvalisusest. Alljärgnevalt mõned peamised põhjused, miks notariaalne leping on äärmiselt oluline:

• Seaduslik nõue: Kinnisvara omandiõiguse üleminekuks on notariaalne vorm kohustuslik. Ilma notarita sõlmitud kinnisvaraleping on tühine, seega pole tehingu osapooltel ilma selleta võimalik oma õigusi maksma panna.
• Õiguskindlus: Notar kontrollib enne lepingu allkirjastamist kinnistusraamatu andmeid. See kinnitab, et müüja on tegelikult omanik ja tal on õigus vara võõrandada. Samuti kontrollitakse, kas kinnisasjal lasuvad hüpoteegid, kasutusõigused või muud piirangud. Kõik sellised asjaolud kajastatakse lepingus, et ostja teaks täpselt, mida ta ostab.
• Poolte huvide kaitse: Notar on neutraalne kolmas osapool, kes kaitseb võrdselt nii ostja kui müüja huve. Notar selgitab mõlemale poolele tehingu sisu ja tagajärgi. Näiteks veendub notar, et ostja saab aru, millised kohustused ta võtab (nt tasuda ostuhind teatud kuupäevaks) ja müüja mõistab, millised garantiid ta annab (nt kinnitab, et kinnisvaral pole varjatud puudusi).
• Vähendab riske ja vaidlusi: Kõik olulised kokkulepped pannakse kirja notariaalsesse lepingusse. See tähendab, et hiljem on raske vaielda millegi üle, mis lepingus selgelt kirjas pole. Näiteks kui kokku lepiti, et müüja jätab korterisse köögimööbli, siis notar lisab selle lepingu tekstis müügihinna sisse kuuluvate asjade loetellu. Nii ei teki hiljem vaidlust, kas mööbel pidi jääma või mitte.
• Tõendusmaterjal vaidluste korral: Juhul kui pärast tehingut peaksid tekkima probleemid (näiteks ostja leiab varjatud puuduse või müüja ei saa õigeaegselt raha), on notariaalne leping kirjalik tõend kokkulepitud tingimustest. Kuna notar selgitas pooltele tehingu sisu, on ka hiljem keeruline väita, et “ei saanud aru” millestki – see vähendab kohtuvaidluste võimalust.
• Kiirem täitmisele pööramine: Sageli lisatakse notariaalsetesse müügilepingutesse punkt, et leping on poolte jaoks kohe täitmisele pööratav. See tähendab, et näiteks ostja kohustub ostuhinna tasuma kindlaks kuupäevaks ning kui ta seda ei tee, saab müüja notariaalse lepingu alusel otse kohtutäiturile pöörduda, saamaks oma raha, ilma eraldi kohtuprotsessita. Sama kehtib ka ostja kaitseks – kui müüja ei anna objekti üle kokkulepitud ajaks, saab ostja lepingu alusel nõuda kohest täitmist (nt sundväljatõstmist, kui müüja keeldub kinnisvara üle andmast).
• Usaldusväärsus finantseerimisel: Kui kinnisvara ostetakse pangalaenuga, nõuab pank alati notariaalset ostu-müügilepingut ja hüpoteegi seadmise lepingut. Pankade jaoks on notaritehing garantii, et nende antud laenu tagatis (kinnisvara) saab korrektselt ostja nimele ja seatakse hüpoteek. Ilma notariaalse lepinguta ükski pank kinnisvara ostu ei finantseeri.

Kokkuvõttes on notariaalne müügileping oluline, et kinnisvaratehing oleks turvaline, läbipaistev ja seaduslik. See kaitseb osapooli ja annab kindluse, et tehingu käigus ja järel ei teki ebameeldivaid üllatusi.

Millised on peamised sammud notariaalse müügilepingu sõlmimisel?

Kinnisvara ostu-müügitehingu viimine notariaalse lepinguni hõlmab mitut etappi. Allpool on toodud peamised sammud, mida ostja ja müüja peaksid läbima kuni lõpuleviidud tehinguni:

1. Eelläbirääkimised ja kokkulepped: Ostja ja müüja lepivad omavahel kokku kinnisvara ostu-müügi põhilistes tingimustes – müügihind, maksegraafik, vara üleandmise aeg, mis varasse sisse jääb jne. Sageli vormistatakse need esmased kokkulepped broneerimislepinguna või eellepinguna (kuid oluline on mõista, et lõplik omandi üleminek nõuab siiski notariaalset lepingut).
2. Notari valimine ja aja broneerimine: Pooled valivad kokkuleppel notari, kelle juures tehing vormistada. Eestis võib tehingu teha mistahes notari juures, sõltumata vara asukohast. Aja broneerimisel arvestatakse, et notaril oleks piisavalt aega lepingu ettevalmistamiseks ja vajadusel eelnõu edastamiseks pooltele tutvumiseks.
3. Dokumentide ettevalmistus: Enne tehingut kogub notar vajalikud andmed ja dokumendid. Müüja peab esitama notari jaoks kinnisvara andmed (kinnistu registriosa väljavõte, mille notar saab ka ise e-kinnistusraamatust), oma isikut tõendava dokumendi ja vajadusel muud dokumendid (nt abielutunnistus, kui vara on abikaasade ühisomandis, siis on vaja teise abikaasa nõusolekut). Ostja esitab oma isikut tõendava dokumendi, ja kui ostu finantseerib pank, siis kooskõlastatakse hüpoteegi seadmise detailid.
4. Lepingu eelnõu koostamine: Notar koostab esialgse müügilepingu projekti, kus kajastab kõik poolte poolt esitatud andmed ja kokkulepped. Hea tava on, et notar saadab lepingu eelnõu enne allkirjastamise päeva osapooltele ülevaatamiseks. Ostja ja müüja peaksid selle hoolikalt läbi lugema ning kontrollima, et kõik kokku lepitud tingimused (hind, maksetähtaeg, vara kirjeldus, üleandmise kuupäev, erikokkulepped jms) on korrektselt kirjas. Vajadusel saab enne allkirjastamist teha parandusi või täiendusi.
5. Tehingu tõestamine notari juures: Kokkulepitud päeval kohtuvad ostja ja müüja notari juures. Notar kontrollib veelkord poolte isikusamasust (ID-kaardi või passi alusel) ning esindusõigust (nt kui keegi esindab ostjat volikirja alusel, peab volikiri olema notariaalne). Seejärel loeb notar lepingu sisukokkuvõtte või terve lepingu teksti pooltele ette – see on oluline hetk, kus kõik pooled kuulevad uuesti kõiki tingimusi ja saavad jooksvalt küsimusi esitada. Notar rõhutab olulisi punkte, nagu kohustuste täitmise tähtaegu, vastutust lepingu rikkumisel jne. Kui kõik on arusaadav ja vastuvõetav, asuvad pooled lepingule allkirju andma.
6. Lepingu allkirjastamine: Ostja ja müüja kirjutavad alla müügilepingule notari juuresolekul. Seejärel kinnitab notar oma allkirjaga lepingu ametlikult. Allkirjastatud leping jääb originaalis notari arhivaari hoiule, kuid notar väljastab pooltele kinnitatud ärakirjad (kas paberil või digitaalselt).
7. Ostuhinna tasumine: Kuidas ostuhinna tasumine toimub, sõltub lepingus kokkulepitust. Mõnikord tehakse pangaülekanne juba enne notari juurde tulekut deposiitkontole või lepitakse kokku, et ostja teeb ülekande kohe pärast allkirjastamist. Sageli kasutatakse notari deposiitkontot, kuhu ostja kannab raha ja notar kannab selle edasi müüjale pärast lepingut või pärast omandi ülekandmist kinnistusraamatus. Kui ostjal on pangalaen, siis tavaliselt laekub põhiosa pangalt otse müüja kontole pärast hüpoteegi seadmist. Notar kontrollib tehingu päeval, et vajalikud maksed on tehtud või käivitamisel vastavalt lepingule.
8. Kinnistusraamatu kanne: Pärast allkirjastamist esitab notar viivitamata kinnistusraamatusse avalduse omandiõiguse üle kandmiseks ostja nimele (ning vajadusel hüpoteegi kandmiseks panga kasuks). Tänapäeval käib see elektrooniliselt – notar saadab digitaalse kinnitatud lepingu ja avalduse kinnistusametile. Kinnistusraamatukanne tehakse tavaliselt mõne tööpäeva jooksul. Kui kanne on tehtud, saab ostjast ametlikult kinnisvara omanik. Ostja (ja müüja) saavad kinnistusraamatust vastava teatise või kinnistusraamatu väljavõtte uuendatud andmetega.
9. Vara üleandmine: Lõpuks toimub vara füüsiline üleandmine ostjale, kui seda ei tehtud juba notari juures. Sageli antakse tehingu päeval või hiljemalt paari päeva jooksul ostjale üle kinnisvara võtmed ja objekt vabastatakse müüja poolt (kui müüja seal sees elas või hoidis oma asju). Üleandmisel vaadatakse vara üle ning fikseeritakse näiteks kommunaalnäidud, et eristada müüja ja ostja aegseid arveid. Soovi korral koostatakse üleandmis-vastuvõtmisakt kirjalikult, kuigi notar tehingu enda raames eraldi akti ei nõua (notariaalne müügileping sisaldab sageli märkust, et omand antakse üle lepingu allakirjutamisega, kui pooled nii soovivad).

Need sammud võivad iga tehingu puhul detailides erineda, kuid üldpõhimõtteliselt kulgeb kinnisvaratehing just selles järjekorras. Oluline on, et kõik ettevalmistused oleksid tehtud enne notari juurde minekut – nii kulgeb tehing kiirelt ja sujuvalt.

Notari roll ja vastutus kinnisvaratehingus

Notar on kinnisvaratehingu puhul võtmeisik, kelle roll on tagada tehingu seaduslikkus ja ausus. Notari tegutsemist juhivad seadused (nt Notari seadus, Tsiviilseadustiku üldosa seadus ja teised), mis panevad talle mitmeid kohustusi. Siin on peamised aspektid notari rollist ja vastutusest kinnisvara müügilepingu sõlmimisel:

• Neutraalsus ja erapooletus: Notar ei esinda tehingus ei ostjat ega müüjat, vaid on erapooletu ametiisik. Ta peab veenduma, et mõlema poole huvid on kaitstud ja keegi ei saa ebaõiglaselt tehingus eeliseid. Näiteks kui üks pool saab paremini aru lepingust kui teine, siis notar selgitab võrdsel määral mõlemale kõik olulised detailid.
• Isikusamasuse kontroll: Enne lepingu tõestamist kontrollib notar rangelt osalejate isikusamasust ametlike dokumentide alusel. See välistab võimaluse, et keegi teeskleb teist isikut või kasutatakse võltsitud dokumente. Samuti kontrollitakse esindusõigust – kui keegi tegutseb volikirja alusel, peab volikiri olema nõuetekohane (notariaalne).
• Omandi ja õiguste kontroll: Notar pärib andmeid kinnistusraamatust ja teistest registritest (nt abieluvararegister, kui on oluline teada vara kuulumist abikaasade vahel). Ta kontrollib, kas müüjal on õigus kinnisasja müüa, kas kolmandatel isikutel on mingeid õigusi (näiteks eesostuõigus, hüpoteegid, servituudid). Kui on näiteks hüpoteek, siis notar lisab lepingusse tingimused, kuidas hüpoteek kustutatakse või jääb püsima. Kui kohalikul omavalitsusel või üürnikul on seadusjärgne ostueesõigus, peab notar veenduma, et sellest on kinni peetud (nt ostueesõiguse realiseerimisest loobutud).
• Lepingu koostamine ja nõustamine: Notari ülesanne on koostada korrektne leping vastavalt poolte tahtele, kuid kooskõlas seadusega. Ta peab nõu andma, kuidas lepingutingimusi sõnastada, et need oleks üheselt arusaadavad ja täidetavad. Näiteks kui pooled lepivad kokku, et osa ostuhinnast makstakse järelmaksuga, siis notar selgitab, kuidas seda turvaliselt teha (nt läbi hüpoteegi seadmise müüja kasuks kuni makse täieliku tasumiseni). Notar hoiatab ka riskide eest – näiteks kui ostja plaanib jätta ostuhinna maksmise pärast tehingut müüjale “usaldusväärsuse” alusel, juhib notar tähelepanu, et müüjal oleks targem nõuda raha deponeerimist või hüpoteeki tagatiseks, vastasel juhul riskib müüja rahast ilma jääda.
• Seaduskuulekuse tagamine: Notar keeldub tehingust, kui see on vastuolus seadusega või on ilmne, et üks pool eksib rängalt või on pettuse ohver. Näiteks kui on kahtlus, et tehingut üritatakse teha rahapesu eesmärgil (väga suur sularaha maksmine ilma selge põhjuseta) või üritab keegi müüa vara, mis ei kuulu talle, siis notar peatab protsessi. Notaritel on seaduslik kohustus ennetada ebaseaduslikke tehinguid ning vajadusel küsida selgitusi või täiendavaid dokumente (nt päritolu deklaratsioon suurtele summadele).
• Dokumentide vormistamine ja arhiveerimine: Notar vormistab müügilepingu ametlikult ning pärast allkirjastamist hoolitseb, et kõik vajalikud avaldused (omandi ülekanne, hüpoteegid) läheksid registritesse. Notariaalne leping jääb notari arhiivi hoiule – notar vastutab selle säilimise eest. Tulevikus, kui on vaja, saab notar väljastada lepingu ärakirju.
• Riiklike tasude kogumine: Notar arvestab ja võtab tehingu käigus tasu nii enda teenuse eest (notari tasu on kehtestatud tariifide alusel, sõltudes tehingu väärtusest) kui ka riigilõivu kinnistusraamatu kande eest. Notar selgitab pooltele, kui suur on notari tasu ja riigilõiv, ning tavaliselt tasuvad pooled need enne või tehingu päeval. Notar kannab riigilõivu riigile edasi ja esitab kandeavalduse alles siis, kui riigilõiv on tasutud. See tagab, et kinnistusraamatu kanne saab viivitamatult tehtud.
• Vastutus vigade eest: Notaril lasub kutsealane vastutuskindlustus juhuks, kui ta eksib ning tekitab sellega kahju. Kui näiteks notar teeb lepingu koostamisel vea, mille tõttu kannab üks pool kahju (näiteks unustab lisada kokkulepitud tingimuse ja selle puudumise tõttu tekib kahju), on võimalik nõuda hüvitist notari vastutuskindlustuse alt. Sellised juhtumid on küll haruldased, sest notarid on äärmiselt põhjalikud, kuid see annab täiendava kindlustunde, et notar kannab suurt vastutust oma töö kvaliteedi eest.
• Konfidentsiaalsus: Notar on kohustatud hoidma saladuses tehinguga seotud infot. Kinnisvaratehingu üksikasjad ei ole avalik info (v.a kinnistusraamatusse kantud andmed, nagu hind ja ostja nimi, mis muutuvad avalikuks registrikandena). Notar ega tema büroo töötajad ei tohi avaldada kolmandatele isikutele, mis lepiti kokku või mis dokumendid esitati, välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel. See tähendab, et tehingu detailid jäävad osapoolte ja notari teada.

Notari roll on seega palju enamat kui pelgalt “allkirja kinnitamine”. Ta on õigusnõustaja, kontrollija ja kindlustunde looja ühes isikus. Notari professionaalne tegutsemine annabki kinnisvaratehingule kindluse, et kõik on korrektne ja aus.

Kuidas mõjutab notariaalne müügileping ostja ja müüja õigusi?

Notariaalne müügileping mõjutab nii ostja kui müüja õigusi ja kohustusi väga otseselt. Alljärgnevas tabelis on välja toodud mõned olulisemad mõjud ostja ja müüja seisukohalt:

Nagu näha, annab notariaalne müügileping mõlemale poolele kindlad õigused ja kaitsemehhanismid. Ostja peamine huvi – saada kinnisvara omanikuks ja olla kaitstud võimalike probleemide eest – on tagatud. Müüja peamine huvi – saada raha ja vabaneda varaga seotud kohustustest – on samuti tagatud. Ilma notariaalse lepinguta oleks kõik need õigused ähmased või sisuliselt kaitseta.

Millised on võimalikud riskid ilma notariaalse müügilepinguta?

Kinnisvaratehingu läbiviimine ilma notariaalse müügilepinguta (ehk lihtsalt omavahel kirjaliku kokkuleppe alusel) on äärmiselt riskantne ja Eestis ka seadusevastane. Järgnevalt mõned suurimad riskid ja ohud, mis sellises olukorras kaasneksid:

• Tehing on õigustühine: Kui kinnisvara ostu-müük pole tehtud notari juures, ei tunnusta seadus sellist lepingut kehtivana. Praktikas tähendab see, et ostja ei saa end kinnistusraamatus omanikuks ning müüja nimele jääb endiselt omand. Ka kohus ei tunnusta lihtkirjalikku lepingut kinnisvara omandi üleandmise alusena, seega pole ostjal õigust nõuda omandi üleminekut. Müüja jaoks tähendab kehtetu leping, et ta polegi õiguslikult kinnisvarast lahti saanud.
• Raha kaotamise oht: Ostja võib ilma notarita sõlmitud “lepingu” alusel müüjale raha maksta, kuid kuna tehing pole ametlik, võib müüja halvimal juhul raha kätte saades keelduda kinnisvara üle andmast (väites näiteks, et leping polnudki kehtiv). Ostjal tekib siis väga keeruline olukord – raha on läinud, aga omandit ei saa. Ta võib proovida raha tagasi nõuda, kuid kuna leping ei vastanud vorminõuetele, tuleb tal seda teha muudel alustel (nt alusetu rikastumine), mis on aegavõttev ja keeruline.
• Omand ei vahetu kinnistusraamatus: Ilma notariaalse lepinguta ei tee kinnistusamet omanikukannet. Isegi kui müüja sisuliselt annaks võtmed ja ostja asuks kinnisvara kasutama, on juriidiliselt omanik ikka müüja. See tähendab, et ostja on väga ebakindlas olukorras – näiteks kui müüja suhtes algatatakse täitemenetlus, võib kohtutäitur vara müüki panna, sest see on jätkuvalt võlgnikust müüja nimel. Samuti ei saa ostja näiteks vara edasi müüa või pantida, kuna ta pole seaduslik omanik.
• Puudub notari kontroll: Notarita tehingul jäävad kõik kontrollimehhanismid kasutamata. Müüja võib jätta avaldamata mõne olulise info (nt et kinnistul lasub keeld või pooleliolev kohtuvaidlus). Ostja võib jätta maksmata õigel ajal. Kolmanda osapoole, notarita, puudub erapooletu isik, kes kontrolliks dokumente, selgitaks seadust ja kindlustaks, et tehing vastab nõuetele. See suurendab oluliselt vigu ja tahtmatuid eksimusi.
• Suuliste lubaduste oht: Kui lepingut ei vormistata ametlikult, võib sinna jääda “halli ala” kokkuleppeid, mis polnud selgelt kirjas. Hiljem võib ostja ja müüja vahel tekkida vaidlus, mida tegelikult kokku lepiti. Näiteks ostja väidab, et müüja lubas parandada katuse enne üleandmist, aga müüja eitab seda. Notariaalse lepingu puudumisel pole kindlat tõendit, kumma versioon õige on, sest formaalset dokumenti pole või see on puudulik.
• Seaduserikkumine: Eestis on ilma notarita kinnisvara võõrandamine seaduse rikkumine. Sellega võivad kaasneda ka õiguslikud sanktsioonid. Kuigi otseselt trahvi seadus ei näe ette lihtsalt vorminõude rikkumise eest, on tehingu kehtetuks tunnistamine juba iseenesest karistus – pooled peavad asja “tagasi pöörama”. Lisaks, kui üritatakse teadlikult notarit vältida maksude või lõivude säästmise eesmärgil, võib see viidata ka võimalikule maksupettusele (näiteks varjatakse tehingu tegelikku sisu).
• Risk müüjale: Ka müüja jaoks on risk, kui ta loovutab kinnisvara ilma ametliku tehinguta. Näiteks annab ta ostjale maja võtmed ja loodab raha saada, kuid ostja võib viivitada maksmisega või üldse keelduda, tuues põhjuseks, et “leping polnud korrektne”. Müüja peab siis ise hakkama oma omandit tagasi saama või raha nõudma, kusjuures ta ise rikkus seadust, lubades mitteametlikult kolmandal isikul oma vara kasutada. See on väga ebaselge ja riskantne olukord.
• Kindlustus ja vastutus: Kuni kinnistusraamatus omanik ei muutu, vastutab müüja jätkuvalt vara eest. Kui ostja tekitab näiteks korteris tulekahju enne ametlikku üleandmist või keegi saab varal viga, võib juriidiline vastutus langeda müüjale, sest paberite järgi on tema omanik. Samuti, kindlustusjuhtumi korral (nt üleujutus vms) võib kindlustus keelduda hüvitamisest ostjale, sest kindlustuspoliis oli müüja nimel jne.

Kokkuvõttes ei ole ilma notariaalse müügilepinguta kinnisvaratehingus mitte ühtegi eelist, vaid ainult ohud. Lühidalt: notarita tehing ei anna soovitud tulemust (omandiõiguse üleminekut) ja seab mõlemad pooled lubamatult halba olukorda. Seetõttu tuleb alati kinnisvara ostes-müües pidada kinni nõudest sõlmida notariaalne müügileping.

Korduma kippuvad küsimused notariaalse müügilepingu kohta

Loodetavasti aitas see artikkel selgitada, miks notariaalne müügileping on kinnisvaratehingu lahutamatu ja ülioluline osa. Kinnisvara ostmine või müümine on suur otsus ning korrektne juriidiline vormistus notari abil annab kindluse, et tehing on turvaline ja kehtiv. Kui soovid vältida lisatasusid ning tagada sujuvama ja kiirema protsessi, täida allolev vorm – räägime lähemalt ja leiame parima lahenduse!